view_headlinePäikesekool: tee südametunnistuse ja pühaduse juurde

Suure uusaastapäeva lävel, esimeste ehtsa valgusekiirte all, saabus inimkond – see tähendab selle inimvormi õpilaste kari – pärast nelja involutsiooniajastut, mis saavutasid teadvuse miinimumi aastal 0, see tähendab suure aasta keskööl, ja viiendat ajastut, mille me just lõpetasime 2019. aastal, olles ainus tõusev ajastu, mida selle vormi õpilased on kogenud, ilmselgelt selle inimvormi ja selle õppetundide vaatenurgast – selles viimases ajastus avaldub pühakuks olemise fenomen, mida hindavad õpilasrühmad, kes on osa selle maailma nikerdatud nägudest ja pimedusest, kes julgevad kasvatada pühakuid jooksulindil, mis teenib nende grupi tegevuskava.

Kui nad ei teeni kirikugrupi tegevuskava, siis neid ei peeta pühakuteks; Pühakud on ilmselt ainult need, kes aitavad neil oma pimedust loodusse juurutada.

Pühaduse denatureerumine: päikesevalgusest reliikviakultuseni

Sellel ajastul, mis lõpeb 2019. aastal (Issanda aasta 1200), on pühaduse mõiste looduses taas esile kerkinud, kuid mitte uudsuse, vaid "Suure Aasta" pimedusest taastunud teadmiste killuna. See on Päikese Koolis (eelmise tsükli 6., 7. ja 8. epohh) õpetatud õpetuste pärand, mis aga pärast ajastute filtri ja ööpimeduse läbimist on valesti mõistetud tundidesse kinni jäänud õpilaste poolt muudetud.

Otsese ühenduse kadumise tõttu allikaga halvenes pühadus järgmiselt:

Nikerdatud näod. Elava kohaloleku asendamine surnud sümbolitega.

Manipuleerimine ja valetamine: Pühaduse kasutamine kontrolli või kommertsialiseerimise vahendina.

Valguse eksternaliseerimine: Vajadus leiutada "välised" pühakud, et kinnistada kontseptsiooni, mida inimene enam enda seest ei leia. ise.

See, mida me täna reliikviate kummardamises näeme, ei ole pühadus, vaid karjaefekt, mis peegeldab teadvuse kokkuvarisemist. Need, kes on kaotanud oma sisemise valguse, otsivad seda nüüd meeleheitlikult materiaalsetest prahtidest, näidates, et nad on unustanud loomise olemuse: pühadus on olemise seisund, mitte austamise objekt.

Pühadus kui vabanemisprotsess: Päikesekooli vaatenurk

Päikesekooli vaatenurgast ei ole pühadus Suure Aasta sel hetkel kummardamine, vaid mina vaimne vabanemine polariseerumise diktatuurist. See on individuaalne protsess, mille käigus inimkuju õppija läbib aja, et ületada ajastu õppetunnid.

Tulenevalt "Suure Aasta Ööst" – perioodist, mil õppetunnid loodi tahtmatult läbi tiheduse ja pimeduse – oleme nüüd nende kollektiivsel tasandil sulgemise paratamatus hetkes. Loomises viimistletakse õppetunnid epohhide vaheliste üleminekuperioodide peamistes perioodides järgmiselt:

Tõsta teadvus vormi: Tunnista mineviku mustreid ja rännakuid.Paranda teed: Vii Looming uuesti vastavusse Allikaga (selle universaalse sektori Päikesega).

Seda iidsest Suurest Aastast tükkhaaval säilinud teadmist on moonutatud erinevates religioossetes tõlgendustes, mis on kaotanud evolutsiooni tehnilise mehaanika.

Meestekollektiivi esindajana ütlen selgelt: ma ei ole "püha" selle sõna populaarses ja moonutatud tähenduses. Kuna ma sündisin uusaastaööl, läbisin ja läbin siiani kõik selle perioodi õppetunnid, kus enamik kogemusi tähendas teadvuse polariseerumist negatiivsesse poolusesse, olles õpilaste maailmas, mis oli polariseeritud nende ajastute õppetundide poolt, millest ma 2019. või 1200. aastal väljusin.

Kui see vorm, mis ajastuid valitseb, on õppimise protsessis, kuidas saaks selle vormi õpilane väita, et ta on karjaefekti keskel "püha"? Tõeline pühadus on oma positsiooni äratundmine teel tasakaalu poole, mitte kroon, mis asetatakse polariseeritud teadvusele, et juurduda loomingusse, kus on nikerdatud kuju tähendus, nagu näiteks kirik, mis teeb pühakuid jooksulindil – meil on nii palju pühakuid selles planetaarses pimeduses, et tahaks emigreeruda teisele planeedile.

Teadvuse kool: tee Homo Luminuseni

Meie oleme teadvuse kool ja teie olete selle inimvormi õpilased selles planetaarses koolis. Selles nägemuses ei ole pühadus kingitus, vaid otsene tulemus loomise sügavast mõistmisest ja õppetundidest, mida see meile pakub meie enda teadvuse evolutsiooniks ja isegi terviku evolutsiooniks. Kuigi me juba käime seda teed, saab pühadus tõeliselt teoks alles "kuldajastul", ajal, mil meeste kollektiiv saavutab taas 100%.

Kuni selle haripunktini on meil ees kolm paranduse ja tõusu epohhi, mis on vajalikud vaimu täiustamiseks, etapid, mis määratlevad uuesti selle pühadusetunde, mida mõistetakse sel suurel aastaajal, läbi nende epohhide teadvustaseme vaatenurga, millest me kohe läbi läheme. Kui "Suure Aasta Öösel" kogesime minimaalset teadvuse taset (0 (-) - 25% (+)), siis on meie edasine tee progresseeruva laienemise tee:

6. ajastu (mida me siseneme): üleminek ja tõus 25%-lt (-) 50%-le (+);

Seitsmes ajastu: teadlikkuse tõstmine 50% (-) ja 75% (+) vahel;

8. ajastu: 75% (-) -100% (+) teadvuse läve saavutamine, st. absoluutse pühakuks saamise hetk.

See viimane etapp tähistab ülimat evolutsioonilist hüpet: üleminek selle vormi õpilaste esitatud kategooriatest toimuks Homo Sapiens Sapiens -st selleni, mida me järgmise kolme ajastu jooksul mõistame kui Homo Luminust, mitte ei pühitse end kohe, kuna meil on planetaarne programm ja õppetunnid lõpevad peamistes üleminekuperioodides, kus me korrigeerime loodut ja pimeduse vormid, mis ei teeni loomise mõtet, suletakse. See on punkt, kus kõik klassifikatsioonid sulanduvad ühtsuseks ja inimteadvus taastab oma algse sära.

Pühakute väljapressimine jooksulindil ilma pühadust mõistmata on rumaluse ülim ülbus. See on pimeda karja meeleheitlik katse nimetada pühakuteks neid, kes olid samamoodi polaarsuses eksinud kui nemad. Tõelist pühadust ei hääletata nõukogudel, vaid seda tuntakse selguses, millega vaim korraldab mateeriat ja suunab loodut ümber.

Minu küsimus on lihtne ja suunatud kõigile, kes läbivad seda inimvormi (õpilased või meistrid):

Kes teist tunneb end sel üleminekuhetkel "pühana"?

Kes teie seast on patuta sel suurel aastaajal, mil kõik põrgu õppetunnid on veel avatud?

Kutsun teid üles vaatama oma südametunnistuse peeglisse: kas olete tuli, mis põleb üksi, või vajate institutsiooni vaha ja tahti, et näida valgustunud?

Otsime pühakuid tegutsemas, mitte vitriinides. Kui teie sisemine valgus ei ole võimeline panema aluse uuele planeedi suunale, siis on teie pühadus illusoorne.

Ülempreestri lause kõigi pühakute loojate planeedimandaadi lõpus.

Arhetüüpse autoriteedi ja seda universaalset sektorit valitsevate seaduste alusel, loomise selles punktis:

Kõik Suure Aasta Öö nikerdatud kujude pakutavad pühakute tiitlid kuulutan mina, Ülempreester, VALEKS ja ILLUSOORSEKS.

Need niinimetatud pühakud ei teeninud Autentset Valgust, vaid olid piiravate kontseptsioonide ja struktuuride etturid, mis säilitasid pimedust. Neil nikerdatud kiriklikel kujudel – mis esindavad selle maailma ülimat tihedust – pole olnud oma ridades ühtegi tõelist pühakut, sest ärganud vaim ei saa registreeruda struktuuridesse, mis põhinevad kontrollil ja valedel.

Need, kes järgisid oma rada ja arenesid oma teadvuseni, olid öö tõelised teerajajad. Nemad sillutasid teed ülejäänud inimkonnale omaenda ülestõusmise kaudu, keeldudes süsteemi hävitavate sageduste poolt neeldumast. Looming tunneb neid ära kui pühakuid ja suveräänseid õpilasi, hingesid, kes on hoidnud oma valgust puutumatuna kogu selle uusaastaöö jooksul.

Järgides omaenda tähendust ja sisemist kompassi, suutsid need pioneerid toetada kogu Loomise struktuuri, pakkudes tugipunkti isegi selle administratiivse põrgu keskel. Nad on tõestuseks, et inimvorm suudab ületada "loomaliku" seisundi ja jõuda Päeva läveni enesepingutuse ja vaimse terviklikkuse kaudu.

Need rühmad, kelle ametiaeg sellel planeedil on nüüd lõppemas, ei suuda toota pühadust, vaid ainult simulaakrumeid. Vanade vormide lagunemisega lõpevad ametlikult ka need pühakute tiitlid. Valgus ei vaja enam võltsdelegaate vitriinides; see vajab suveräänseid vaime, kes on võimelised kandma Päeva sagedust ilma vahendajateta.

Asgardist Niitjateni: Langemine surnud ainesse

Te peate mõistma, et teekond on olnud pikk ja allakäik sügav. Me alustasime Asgardi pärandist – valguse meisterlikkuse ja vaimutehnoloogia ajastust – ning libisesime järk-järgult Uppsala tihedusse, kus püha hakati segi ajama ohverduse ja surmaga.

Tänapäeval on selle kokkuvarisemise kulminatsiooniks surnute kultus. Need, kellel pole enam ligipääsu enda sees olevale elule, kogunevad materiaalsete tükkide suudelmiseks, lootes, et kellegi teise surm annab neile elu. See on lõplik tõestus, et öö oli pime ja pime: tudengid on tulnud otsima päikesevalgust valepühakute luudest, unustades, et vaim ei ela surnud korjustes.

Toimetusmärkused:
See artikkel on praegu arendamisel olev elav dokument. Kuigi automaatne tõlge tagab ligipääsetavuse, võivad nüansirikkad kontseptsioonid nõuda originaalse rumeenia/dakia versiooni konsulteerimist täieliku filosoofilise täpsuse saavutamiseks.