view_headlinePäikesekool: meditsiin, haigused, õppetunnid iseendast ja energiaväljast

Ma ei alusta seda rida tuntud ehitise nurgakivina, vaid nagu leht, mis on visatud minu enda otsingute tuulde. See, mida ma kirjutan, ei ole teiste häälte kaja, vaid minu loomuse vaikne kutse, püüdes dešifreerida Loomise Raamatu nähtamatuid tähti.

Ma räägin taevast. Sellest maskuliinsest pilgust, mis on puhas Valgus, vankumatu teadvus, Päikese arhetüüp, mis valvab inimkuju. Ja minu ees, nagu elav peegel, seisab Tema – Püha Pimedus, Kali-Pandora, Jumalik Naiselik, Shakti. Tema on kast, mis sisaldab kõiki silmapiire, tantsija, kes purustab, et ehitada, öö, mis sünnitab tähed. Koos oleme selle Loomingu Kaks Vanemat, kes hingavad inimkuju ellu. Mina olen pluss, tema on miinus – ja koos oleme me Üks, see tähendab Jumalik.

Olen rännanud läbi nähtamatute valdkondade ja jõudnud arusaamisele, et me oleme oma olemuselt hingamine. Mitte mateeria, vaid liikumine. Energia, mis võtab vormi kosmilises tantsus, mille koreograafiat me tunneme, aga harva tervikuna näeme. Ja nüüd, selles universaalse hingamise tunnis, on meie teadvus nagu täht, mis alles hakkab hämarduma. See ärkab pikast ööst ja silmapiir alles hakkab heledamaks minema. Igal Suure Aasta etapil on oma rütm – salapärane sagedus, mis jätab jälje kogu inimkonnale, mida pidevalt kujundavad kaks vormi arhetüüpi: mees- ja naissoost. See on süsteem, mida ei saa sõnadesse jäädvustada, vaid kogeda ainult ebamäärase mälestusena. Aga ma tunnen vajadust jätta see artiklina kavandatud mõte seljataha.

Sina, iidne energia, istutati sellesse vormiaeda läbi salapärase DNA niidi Suure Aasta teatud tunnil, et viia lõpule inimkonna eksistentsi kaheksast ajastust koosnev tsükkel. See tsükkel on nagu maailma päev ja öö: laskumine koidikuni, päikeseloojang, mis toob öö, ja siis lõpuks uus hommik. Just sel koidikul leiame end nüüd programmis, mille eesmärk on naasta meis endis oleva valguse juurde iseendas , pärast seda, kui oleme Suure Aasta ööl maitsnud kibedust ja pimedust . Me ei tõuse millegi muu poole, vaid pöördume iseenda poole, teadmise poole, mida me kanname nagu seemet sügaval oma olemuses.

Esimesed neli ajastut olid õrn ja seejärel valus laskumine: sünd unustatud taevas ja selle hajumine kildudeks, kuni jumalik kord muutus vaid sosinaks tormide keskel. Nüüd aga hingame sisse nelja tõusmise ajastut. Oleme alates 26. märtsist 2026 astunud suure aasta päeva kuuendasse ajastusse, Ülestõusmise pronksiaega. See on järkjärgulise mäletamise aeg, teadvuse kasvamise aeg nagu rohulible läbi lume murdes.

Mina, Taevas, kannan endas maskuliinse arhetüübi valgust – Päike püüab teed valgustada, jumaliku võrrandi (+) pool, kuid nüüd vaid 25% oma teadvusest, kaugel Kuldse Ajastu täiusest. Mul ei ole võimu käskida elemente ega kogu teadmisi, vaid ainult säde, mis on vaevu taas süttinud.

Tema, Maa, on loominguline Pimedus – naiselik teadvus, Kali-Pandora, sama võrrandi (-) pool, mitte vähem püha, lihtsalt teistmoodi püha. Tema on must meri, millest kõik vormid kerkivad, kast, mis sisaldab kõiki võimalusi, tants, mis hävitab illusioonid, et tõde saaks pinnale kerkida. Kui tantsija oma jalgu liigutab, varisevad maailmad kokku ja sünnivad maailmad. Ja mina vaatan, nagu just tõusev päike, õppides uuesti otsima sära enda seest.

Koos oleme me kaks arhetüüpi, kes on kudunud selle lihast ja hingest rõiva. Mina olen teadvus, mis vaatleb, ja Tema on jõud, mis muudab. Ja haigused, õppetunnid ja energiavälja lained pole midagi muud kui signaalid elukooli teel – üleskutsed meile meelde tuletada vanematekodu, taeva ja maa, valguse ja püha pimeduse kohtumist.

Enne kui sa olid selle inimvormi õpilane, olid sa selle planetaarse kooli teiste vormide Elu õpilane, mida juhib inimvorm. Ja elu on see pidev tants jälgiva teadvuse ja muundava jõu vahel.

Haigused on märgid minu öisest ekslemisest, hetked, mil ma unustasin hoolitseda selle templi ja iseenda eest. Haigused on vaid inimlikud signaalid meie endi unustatusest – hetked, mil keha tuletab meile meelde, et oleme unustanud enda eest hoolitseda ja tasakaalus püsida. Õppetunnid on teadlikkuse kiired, mis näitavad meile varju, et me saaksime sellest aru, ja energiaväli on puhas laine, mis kannab meid kõiki tagasi koju.

Niisiis, vaata. Kuula. Sinu teekond läbi aja ei ole lend, vaid pöörlemine. Ja iga samm sellel tagasiteel on tegelikult samm edasi, lõputus teadvuse tantsus, mis avastab ennast, elab ja mõistab teekonna iga etappi.

Igal selle Suure Planeediaasta perioodil on oma rütm, salajane muusika, mis kujundab meid, sealhulgas meid, loomise kahte jumalikku – jumalikku meessoost ja jumalikku naissoost, selle inimvormi vanemaid. Sest see teekond läbi kaheksa ajastu polnud pelgalt üksikute hingede seiklus, vaid kogu kollektiivi lugu – kord ühendatud Suure Aasta Päevas, seejärel jagatud selle Öös.

Ja see eraldatus oli kirjutatud sügavale meie olemusse – mitte armastusloost, vaid range protokollina Suure Aasta kahe jõu vahel. Teenimise dünaamika, milles minu ülesanne iga Päeva alguses on see sügavusest välja õngitseda, hoolimata vastuseisust ja vaenust, mida meie vastandlikud programmid Öö jooksul tekitasid.

Laskumise ajastutel – kosmilise redeli esimestel neljal astmel – laskusime meie, Valgus ja Pimedus, koos läbi Suure Aasta iga tunni, libisedes Päeva päikeseloojangu poole, mil meid Paradiisist välja heideti. Meie laskumine tähendas meie jumaliku mõistuse, selle kristallselge selguse järkjärgulist ja lõpuks täielikku kadumist, mis määratleb meid vormimeistritena. Me unustasime, kes me oleme, me unustasime teineteise, me unustasime, et oleme üks hingetõmme, mis on jagatud kaheks.

See, mida meie, arhetüüpidena, loomingus peegeldasime, olid meie endi õppetunnid. Pärast kella kahte päeval, Suure Aasta 2. epohhis, sündisime uuesti Jumaliku Naiselikkuse valdustesse, Lääne hõimu, ja nii algas kogu kollektiivi laskumisperiood. Järk-järgult, Suure Aasta loojudes, hakkas see armastus kell 12 meis õppetunde esile kutsuma. Ja koos meie teadvuse kadumisega muutusid loomise õppetunnid meie sisemiste õppetundide peegliks – see, mida me väliselt kogesime, oli vaid kaja sellest, mida me seestpoolt kaotasime.

Pärast Teist ja Kolmandat Aega kadus meie otsene kohalolek maailma loos peaaegu olematuks. Suured lood meie ilmumistest – Päikese ja Kuu kohtumistest – kuuluvad möödunud Suure Aasta päeva, mitte käesoleva laskumisperioodi.

Sest Suure Aasta Ööl hõrenes teadvus nagu ämblikuvõrk vihmas. Meie jumalik lugu on murenenud, jättes maha vaid kajad. Ja maailm, mis on jäänud ilma oma nähtavate isandate / vormi isandate ta, jaguneb kaheks duaalsuseks, nagu neljaks tükiks purunenud peegel.

Ida – Päikese valdus, koht, kus Valgus tõuseb, kooskõlas maskuliinse kollektiiviga, Enlili valdusega, sellega, mis kannab Taeva ja jumaliku mõistuse, puhta suveräänsuse jäljendit.

Põhi – Päikese valdus, Ida vend, samuti plussmärgi all, samuti Enlili valdus, valgustatud õppetundide valdus, kus selgus on täielik.

Lääs ja Lõuna – need jäid miinusmärgi alla, joondudes Kali-Pandora, Püha Pimeduse jumaliku naiselikkusega. Aga siin on saladus: siin, Läänes, olen mina, Taevas, uuestisündinud Enkina – Tark, see, kes laskub sügavikku, see, kes embab pimedust, et seda mõista.

Sest sellel teekonnal läbi kaheksa ajastu muutub mu nägu nagu kuu nägu. Neljal ülestõusmise ajastul olen mina Enlil – Valguse Suverään, kes jälgib ülalt. Neljal laskumise ajastul olen mina Enki – see, kes sukeldub sügavikku, et tuua tarkust. Ja nüüd, sel Suure Aasta Hommikul, kui valgus pärast pikka ööd taas tõusma hakkab, olen mina Shiva – see, kes tantsib, see, kes hävitab, et uuesti üles ehitada, see, kes valgustab loodut ärkamise tulega. Kaheksanda Ajastu sisenemisel olen mina Brahma – see, kes sünnitab uusi maailmu. Esimese Ajastu väljumisel olin mina Vishnu – see, kes hoiab ja säilitab. Aga ma pole neid uurinud, ma pole raamatutest otsinud. Ma räägin neist nii, nagu ma neid tunnen, oma müstilises hulluses, rääkides iseendaga selles maailmas, mis mind kuulab.

Ja see geograafiline ja vaimne eraldatus ei ole kohtuotsus, vaid haav meie ühtsusele, vormihaigus, mis ootab paranemist. Sest sel Suure Aasta hommikul, millesse me oleme sisenenud alates 26. märtsist 2026, hakkab Valgus taas tõusma.

Ja mina, Taevas – Enlil, Enki, Shiva, Brahma, Vishnu – kõik sama hingeõhu nimed – ja Tema, Maa, Kali-Pandora, Hera... kes on nüüd väike nõid ristteel. Ma ütlen seda seepärast, et olles sisenenud Suure Aasta Päeva, hoiab see meile loodus avatuna möödunud ajastu õppetunnid – vaikse mässu seletatud korra vastu, ilu, mida ei ole võimalik taltsutada.

Seega tuletame selles risttee tantsus endale teineteist meelde, et Ida ja Põhi võiksid sirguda Läände ja Lõunasse ning need kaks duaalsust võiksid taas Üheks saada. Aga see on lauluga – sest tagasitulek pole kunagi sirge, vaid lainetab nagu vana meloodia, rõõmuakordide ja valunootidega, vaikustega, milles me üksteist kuulame, ja hüüetega, milles me end leiame.

Meditsiin? Ei, ma ei ole Suure Aasta Ööst saati arst. Olen Suure Aasta Ööst saati müstik ja oma sisemise vaimse mõtiskluse põhjal ütlen, et selle ajastu programm on teadmine iseendast ja oma sisemisest olemusest – olemusest, mida ei määratle vormid, vaid mis on lõpmatult avaram kui vorm, milles me kogeme.

Energia, mis me oleme, peegeldab endas tohutut teadmist, mis on läbi imbunud ajast ja ilmast . Näiteks teadvus surmas on lõpmatu – surm ei ole lõpp, vaid tagasipöördumine mittevormi. Sul pole keha, sest sa oled liiga tohutu, sind ei defineeri vorm, vaid midagi palju lõpmatumat.

Vormi laskumine selles Planeedilise Teadvuse Koolis on mõeldud selleks, et rakendada lõpmatut energiat, mille osa me oleme, evolutsioonilises rollis. Ja meie, arhetüüpidena, toimime vormi ankrudena – Vanemad, kes lõid selle inimkuju evolutsioonilise Suure Paugu, pluss ja miinus tantsivad koos.

Te olete õpilased ja samal ajal meistrid – tohutud energiad, mis hõlmavad kõike mitte-vormis, aga vormis olete selle vormi õpilased. Teie õpingud toimuvad inimkuju uurimise Suure Aasta jooksul, mis kestab 24 000 aastat ja on jagatud 8 ajastuks:

🔸 Esimesed 4 ajastut – laskumise ajastu: kuldajastu (Satya Yuga), seejärel ajastud 2, 3 ja 4.

🔸 Järgmised 4 ajastut – tõusmise ajastu: ajastud 5, 6, 7 ja 8.

Kui 5. ajastu alguses teadsime ainult kahte lähedalasuvat küla ja me ratsutasime... Eesel, täna oleme jõudnud teadvuse tasemele, kus meil on osaline nägemus kogu kollektiivist. See on Suure Aasta tunni mõju, mille läbime – maskuliinse kollektiivi teadvuse tase, mis ankurdab Loomingu plussi.

Meditsiin

Me siseneme nüüd 6. ajastusse ja see meditsiini kontseptsioon maskuliinse arhetüübi tasandil näib olevat meie õppetundide mõju, mida kogeme Loomingu pluss- ja miinustasanditel. Enamik mõjusid, mida olen endal märganud, on vasakul pool – tõenäoline põhjus on eneseunustus, mida Jumalik Naiselik läbib.

Kui me peaksime mõtisklema, mida eneseravi tähendab, siis ütleksime, et me oleme tohutud olendid, eraldatud kogu sellest universumist, jagatud lõpmatuks arvuks sektoriteks. Igas neist on mina end juurdunud lõpmatusse hulka vormidesse ja Universaalne Kollektiivne Teadvus läbib kõiki neid osana oma ärkamisest sellel Suure Aasta uuel Päeval – kui ta leiab end ja jälgib oma loomise õppetunde.

Meie tervenemise tee vormina algab kollektiivi ühendusest ja jumaliku naiseliku tasakaalustamisest jumaliku ühenduse kaudu. See tähendus on äärmiselt püha, olles saavutamatu nendel kolmel ajastul, mil meil on teadvuse maksimaalse evolutsiooni programm.

Need õppetunnid, mida me täna looduses kogeme, on peamine põhjus, miks ma pidevalt iseendaga räägin. Need on õppetunnid, mis hoiavad meid orjuses, triivimas ja tuhandeks jaotuseks murtuna – aga need on ka sild taasühinemisele, selle Jumaliku Liidu juurde, mis ootab mäletamist.

Võib-olla ei ole autism haigus. Võib-olla ka Downi sündroom mitte. Võib-olla on need lihtsalt erinevad olemise, maailma tajumise, reaalsusega tantsimise viisid rütmis, mis ei sobi möödunud ajastu muusikaga. Võib-olla on need hinge õppetunnid, mis on valinud kitsama, intensiivsema ja vaiksema tee – et kui nad avanevad, heidaksid nad valgust, millest teised isegi ei teadnud.

Minu müstilises hulluses tähendab selle ütlemine DNA kombinatsiooni – inimkuju meistri ja inimkuju õpilase vahel. Suure Aasta Ööl on teadvuse puudumise tõttu vaimne võimalus, et DNA on pärsitud. Aga Suure Aasta Päeval võib see DNA sünnitada need, keda maailm nimetab nefilimiteks, hiiglasteks – võib-olla isegi inimmaailma hübriidid, mis on kombineeritud millegi muuga loomariigist või isegi teistest maailmadest.

Võib-olla meie teadvuse kasvu ja jumaliku naiselikkuse tasakaalustamisega elame selles ajastus veel 1000 aastat iga eluea kohta – eriti kui õpime, kuidas endale kahju teha selle kaudu, mida sööme, joome, suitsetame, hingame, süstime... Kõik need on vormiõppetunnid, kutsed meeles pidada, et keha on tempel ja tempel võib särada sajandeid, kui me sellega armastusega räägime.

Või äkki on see lihtsalt eheda hullumeelne spirituaalne vaatenurk... skisofreeniklik müstik. Kes teab?

Mida ma tean, on see, et iidne teadmine Loomisest on juurdunud igasse selle Planeedikooli meistrisse, aga ka selle vormi õpilastesse. Igaüks neist meenutab läbi elatud elude – läbi selle, mida nad loovad – osi tervikust, läbi aja.

Ja võib-olla just see Kool ongi: meeles pidada, et me oleme tervik, mõneks ajaks killustatud, et siis end taas leida.

Mina õppetunnid

Artikli algusest peale seni öeldu vaatenurgast on selge, et meie dilemmad sel Suure Aasta ajal oleme meie endi loodud ja loomingus avanevad õppetunnid on tasandil kollektiiv.

Ma ei ütle, et olen mingi pühak sel Suure Aasta ajal, kui oleme sisenenud Suure Aasta Päeva. Aga me ei saa teadvuses kasvada, kui teadvuse tase, mida saame ankurdada, on ikka veel möödunud ajastust – sest meil puudub Ühtsus.

Teoreetiliselt saame ainult kollektiivi Ühtsuse kaudu liikuda selle ajastu planetaarse programmi teadvuse tasemele, kuhu oleme sisenenud. Liidust väljajäämine blokeerib meid mõlemaid – nii Teda kui ka Naist – ja hoiab meid mineviku õppetundide küljes.

Seega jääb loomingus valitsev tasakaalustamatus nähtavaks, eriti naiskollektiivi tasandil. Ilma tõelise ühenduseta jääb naiselik pool kinni Öö vanadesse mustritesse ja me vaatame vaid omaenda kaja valguses, tekitades pideva möödalaskmise kohtumisest iseendaga.

Ja see peegeldub tänapäeval loomingus, igas maailma nurgas, igas hinges, mis otsib teadmata, mida ta otsib.

Energiaväli

Kui me nüüd mõistame seda, mida me selle artikli alguses selgitasime surma ja vormituse seisundi kohta – mis kaasneb arusaamadega, mis on liiga arenenud, et seda vormis mõista –, siis me mõistame, et mina olemust ei määratle vorm, milles me kogeme, vaid ainulaadne teadvus, mis on lahus... Tervik.

Ja see Tervik on omakorda osa teise Terviku Tervikust ja nii edasi, kuni me jõuame arusaamisele kõigist Loomise Isadest – kes mängivad oma tähendust lõpmatuse tasandil, selle Universaalse Teadvuse laienemises, mis just ärkab.

Loomise kaudu on meil tänapäeval arusaamad Suure Aasta hommikust möödunud ajastutest, mis on üle kantud idapoolse hõimu õpilaste kaudu – arusaamad yinist ja yangist, meridiaanidest, tšakratest. Kõik need esindavad erinevaid fragmente meie arusaamast sellest, mida tähendab see minaenergia, mille osad me kõik oleme. Nad on nagu sama valguse katkised peeglid, millest igaüks peegeldab osa tõest, kuid mitte ükski ei oma tervikpilti.

Need idapoolse hõimu müstilised arusaamad esitlevad meile tegelikult meie olemuse iga erinevat aspekti – selle energia aspekti, mis on ühendatud laieneva Kooli-Universumiga, kus meil oma Planeedikoolis on ametlik staatus Planeedi Lasteaiana. Just siin kõlabki ütlus: "Su aed on suur, Issand!" – eriti kui 1. ajastu alguses saabuvad selles vormis õpilased, kes on arenenud loomade maailmast ja jõudnud teadvuse tasemele, mis võimaldab neil kehastuda selles inimvormis.

Siin sünnib igaüks selle materiaalse evolutsiooni tunde jaoks, universaalses keskkonnas, kus me oleme vorm, millel on sugulasi selles universumis, selle Kooli teistes sektorites. Kõik see on osa väljakujunenud programmist kui vorm materiaalses – programmist, millest me alles nüüd hakkame aimu saama.

Energiaväli on see nähtamatu laine, mis ühendab meid kõiki – alates väikseimast rohuliblest kuni kõige kaugemate tähtedeni. See on hingeõhk vormi ja mittevormi vahel, mina ja tema vahel, plussi ja miinuse vahel, valguse ja püha pimeduse vahel. Ja kui me selle väljaga joondume, hakkame tundma, et me pole lihtsalt tilk ookeanis – vaid terve ookean, eneseteadlik, ühes tilgas.

Võib-olla, meie teadvuse evolutsiooniga Suure Aasta Päeval, meie edasiliikumisega läbi selle Kooli Universumi tunni, jõuame tasemele, kus näeme mustrit, matemaatikalehte, mis esindab loomise võrgustikku, milles me kogeme. Võib-olla, selle eneseteadvuse evolutsiooniga kollektiivsel tasandil – mida Suure Aasta tund tõukab – hakkame mõistma, kuidas me oma mõtetega reaalsust mõjutame. Võib-olla suudame mõista, kuidas enam mitte hoida oma energias hirmuäratavaid, sõjakaid ja vihkamist täis mõtteid. Ja võib-olla sel viisil me tervendame selle maailma – ühel päeval, imeline.

Toimetusmärkused:
See artikkel on praegu arendamisel olev elav dokument. Kuigi automaatne tõlge tagab ligipääsetavuse, võivad nüansirikkad kontseptsioonid nõuda originaalse rumeenia/dakia versiooni konsulteerimist täieliku filosoofilise