view_headlineSõda armastuse asemel

Kui Vana Mehe Vana Naine ( Baba Moșului ), endine armastusejumalanna teistest aegadest, ajab armastuse segi sõjaga, tekib meil selline planetaarne olukord. Tavaliselt on meil looduses selline olukord ainult Suure Aasta öö väljumisel – see tähendab põrgust väljumisel ja taevasse sisenemisel –, kus öö Valge Jänes, kes on oma endises 2400 aasta pikkuses öös veetnud igaviku, ärkab lõbusa reaalsuse ees. Ta ei tea, mis on armastus, mitte midagi peale mässu. Ja nii sünnib looduses sõda.

Armastuse kontseptsioon põrgust väljumisel on huvitav, eriti Vana Mehe Vana Naise naiselikust vaatenurgast. Vaatamata oma välisele nõidusele tunneb ta end jõuetuna Vana Mehe vaatenurgas peegelduva sisemise koleduse tõttu. See sünnitab temas ebaõigluse ja ebavõrdsuse tunde – mis ilmselgelt saab viia ainult sõjani.

Selle sõjani, mida me looduses tunneme. Selleni vihkamiseni ja rünnakutundeni looduse tasandil. Kõik sellepärast, et looduse suure nõia arsenalis pole armastuse mõistet juba palju ajastuid eksisteerinud.

Sel tunnil mõtlen ma: kui Vana Mehe Vana Naine ei tunne armastust, siis kes täidab seda armastuse rolli sellel magaval planeedil? Ma arvan, et võib-olla saab see armastuse mõistmise puudumine sünnitada ainult selle vastandi – see tähendab antud juhul jumaliku mitteühinemise, sõja. Kas see tähendab, et liit oleks toonud kaasa planetaarse armastuse?

Mäletan, mida Vana Mehe Vana Naine ühes postituses ütles: et ta keerab aja tagasi ja selle nõiduse olulisuse tõttu – mis tähendaks tema kahe ajastu kordumist kuni järgmise üleminekuperioodini – peaksime me läbima põrgu veel kord.

Mis loomisseaduste kohaselt tähendaks suurele nõiale kuut ajastut puhastustules, nagu ta paistab olevat oma viimases kehastuses Suure Aasta päeval, tänu oma mässule omaenda rolli vastu loomisel – rollile, mis Suure Aasta päeval oli vastupidine tema rollile Suure Aasta ööl. Aasta.

Just selles mõttes on meil looduses see seitsmeaastane üleminek läbi ajastute, et vahendada kohanemist kõrgemate või madalamate teadvuse tasemetega. Kuid sellisel tasemel toimub meil mitteühinemine ja mäss ainult põrgust väljumisel (st Suure Aasta ööl) ja taevasse sisenemisel. Kuhu see mäss viib, näeme me kõik.

Läbi sellise monumentaalse meistri ebakõla omaenda rolliga looduses mõistsin, et meil on olemas joonduse vastand – see tähendab mäss –, mis on viinud planeedi kaoseefektini looduses, mis on tingitud selle maailma duaalsusest, mida esindab meie eraldatus Suure Aasta ööst.

Inimkuju seadus ütleb midagi sellist, minu tõlkes kui „müstiline skisofreenik” (tiitel, mida pakub Vana Mehe Vana Naine): kui pluss ja miinus ei tasakaalusta teineteist, läbib kogu looming enesehävituse protsessi. Ja sellest enesehävitusest sünnib loomingus veel üks tähendus – eriti kontekstis, kus naiskollektiivi (st miinust, Kuu sammast) peab esindama keegi.

See tähendab kas seda, et me mängime ilma Meistri nr 6ta loomingus, Suure Aasta päeval – mis oleks nii suure meistri vaatenurgast naljakas, kui ta oleks loomingus blokeeritud omaenda põrgust saadud õppetundidega – või seda, et Meister nr 6 mängib oma tähendust hiljem, selle mängu tulemusena.

Mis lisab sellele mõttele ka varjatud armukadeduse, Vana Naise nägemuses, lisaks sellele sõjatundele, mida ta Vana Mehe vastu tunneb. Seega on meil loodus õppetundidena arusaamatud õppetunnid: õppetund võimust, armastusest, sõjast, armukadedusest, reetmisest, vargusest, pilkamisest, ohjeldamatusest, loomisest endast. Ja nende õppetundide valesti mõistmine viib meid sellesse planetaarsesse kaosesse – sest neid loomise õppetunde ei õpita kunagi?

Kas taevase põrgu sõja perspektiiv on ehk armastus? Jääb näha. Kuid loomise dilemmad on suured, eriti kui mõtlen suure loomise nõia tähendusele, temale, tema valdustele ja fännidele, kes satuvad Suure Aasta päikesetõusule – päikesetõusule, mis ilmselgelt tuleb idast ja põhjast ning valgustab ja lahustab selle planetaarse udu tema endiste valduste kohal, olenemata sellest.

Mäss on olnud vaimselt hariv, eriti kui hakkate mõistma selle vormi õpilaste õppetundide olemust Valge Jänese avatud õppetundide vaatenurgast, mis kajastuvad nende õppetundides: valed, põgenemine, reetmine, pilkamine, dekadents – mis ilmselt osutusid „emme poisteks“, see tähendab Loomise Vana Naise omaks.

Suured sõdalased, keda mõjutavad uskumused suurest nõiast, kes kahel ajastul uskus, et looduses pole midagi temast kõrgemat ja et keegi ei saa tema tegude eest vastutust nõuda.

Mis oli õige. Kuid see illusioon purunes mõnevõrra 2019. aastal ja sellest ajast kuni tänaseni on see illusioon päev-päevalt hääbunud, iga õppetunniga, mille Vana Mehe Vana Naine on oma sõnakuulmatusega loonud. Mis toob meid tagasi sellesse planetaarsesse kaosesse. Nii palju sõda ja vihkamist, kadedust, sest Vana Mehe Vana Naine ei tea kummardamise saladusi, loomise tähendust. Või ilmselt ei mõistnud ta, et ta on looduses vaba tahtega sõjavang.

Öö on lõppenud ja ei naase veel kuue ajastu jooksul ning see kaos looduses saab valguses jätkuda ainult korra kaudu – mis sünnib kaose enesehävituse kaudu.

See, kuidas see lugu lõpeb – lahing selle maailma pimeduse ja selle maailma valguse vahel Taevas –, on etteaimatav.

Eriti kui mõistad, et hommik on koitnud ja tädi Yin – see, kes valitseb Lääne ja Lõuna territooriumil – ei ole selle planetaarse kooli perenaine, vaid ainult Päikese alandlik teener, kelle ametiaeg on lõppenud, sisenedes Kuningriiki. Päike, kus ta kummardab oma Päikese ees, et mängida loomingus selle vastandlikku tähendust vastavalt suure aasta tunnile.

Selle vormi õpilastele jääb küsimus: Quo vadis?

Enesehävituse poole koos Suure Aasta öö tumedate vormidega?

Või valguse ja loomingus tähenduse poole?

Kes lõppude lõpuks mängib armastuse rolli sellel planeedil?

Võib-olla on vastus valusalt lihtne: mitte keegi. Mitte sellepärast, et armastust poleks olemas, vaid sellepärast, et need, kes peaksid seda esindama, on selle unustanud. Ja maailmas, kus keegi enam armastust ei mängi, saab sõjast ainus allesjäänud vaatemäng.

Toimetusmärkused:
See artikkel on praegu arendamisel olev elav dokument. Kuigi automaatne tõlge tagab ligipääsetavuse, võivad nüansirikkad kontseptsioonid nõuda originaalse rumeenia/dakia versiooni konsulteerimist täieliku filosoofilise